Seal, kus mina elan

Tõusin üles ja nägin, kuidas
Maapind kõverdus nurgataha ning pilved
rippusid kaasa
Seal olin ma rohkem, kui sa arvad
Ja mitte midagi ilma sinu kujutlusvõimeta

Siin langen põlvili, aegade vajumisega
Läbi vormi kui elutu puu
Seest väljapoole peites surma ilu
Tema elu väänlemiste vorme

Nagu taju ma sealpool kaardusin
Hoidsin kinni reaalsusest, siis
Lasin lahti ja maandusin

Leidsin ennast teisel pool kujutust
Luues enda maailma
Väänates enda vorme, isiklikus ajas
Siis veri jookseb sees ja väljas
Põrgates tagasi vaid seintelt, mis on minu

Kahetsus

Õrnade vormide sees
Pehmest pesast välja vaatamas
Siirad silmad, mis armastavad
Õrnalt ja sügavalt kõiges

Sa ei ole kunagi kahevahel
Saatusest puhutud
Ja mina lendan sinu järel
Kuhu iganes sa lähed

Mõnikord proovin haarata sinu tiibadest
Et sa seisaks siin koos minuga
Aga ma ei ole sinu puur
Siis sa lahkud

Nüüd
Ning ma kukun vastu seina
Su hoos

Ma olen kurb ja valutan
Soovides võitmatust
Soovide vahel

Ära puuduta mind

See on kaunis, mida olen kuulnud
Aga mina olen tuim, pole midagi tundnud
Teie ees võin seista, kui poleks mind seal
Et siis avastada, miskit pole muutund

Nad ütlevad kõik on teine
Keerulised inimesed, kelleks tahan saada
Mittemiski ei jää
Mittekeegi ei saa

Vahel arvan ma lihtsalt ei näe
Ma ei tunne sind ennast
Katsun vaid pinda
See on hea ja soe
Kahju, et ma seda ei hinda

Varsti kaod mu elust
Keegi sinu koha võtab
Et siis puudutada üksteise pinda

Mis küll ükskord saab minu hingest
Sellest samast, kes peitub mu sees

Kas ta närbub ära ja kuivab kokku
Jääb nälga ja murdub koos minuga
Kas ta muutub ahneks või ta ongi juba
Sulab kokku mu välise pinnaga

http://soundcloud.com/r6ngas/ott-r-ngas-ra-puuduta-mind

Ma näen neid lehti
Ma istutasin su ümber aia
Kastsin su mulda ja põgenesin
Tulin tagasi ning olin põlvili
Hingest võetud su armastus

Ilusad sõnad suust, me vein
Igatsuse joovastus

Lase mul hommikul ärgata
Sõnad suust
Õnn südamest su vilju
Kui plaastrit, mis hoiab meid koos

Selles elus

Siin olen ma kõik
Enda kujund päikese käes
Tunnetades jooni
Kui ma hammustan pliiatsit
Et kirjutada sõnu

Ma katsun su seinu
Sina, minu sõnu
Saatused ristuvad ja sa saad midagi
Mis ei kuulu mulle
Minu sõnad

Jumalate pisarad

Kaja kaugusest olevikku
Tundes tuleviku hingust
Hiljem, kui nad on läinud
Deemonite hingus läbi rahu

Mu saatus on vaadata sulle silma
ja naeratada
Selles ei ole kunsti, see on siiras
Armastus on magus
Armastus selle sees
ja elu selle ümber, sest üksindus
Selle pisarad kukuvad mittekuhugi

Tüvipunane

Lase ma võtan silmad su suult
Sa ilus inimene, mu puu
Lehed rohelised ja viljad minu
Mitte jagamiseks, vaid meie toitumiseks

Veri mu kätel minu seest mu meeltest
See imbub, kui olen sinuga
Sa hea inimene, mu puu
Tüvipunane ja viljad sinult

Nüüd on väljas juba valge

Kell on hommik ja uni on needus
Tuhmunud silmad ja hommiku valgus
Ma võtan kapilt rätiku, et minna ja pesta
See mugavus

Vees koorun ma nahaalt välja
Siis olen ma piisavalt haavatav
Et minna edasi
Panna riided selga, et vähegi mitte tunda

Ma ei saa magada

Klaasist plaanid me seinad
Tugevad ja Haprad
Ning see loom puuris
See, kes mind äratab öösel
Rippudes käppapidi puuri laes
Siis kukub selili, ise vaadates üles

Sa jooksed ta juurde ja päästad ta välja
Kõik mis jääb, on kätega üle trellide
Tõmbamise metalliline kaja
Ja sina me habraste seinade vahel

See tuli seal nurgas on sinule
Pimedas näitab ta meelekindlust
Seda ainult siis, kui sind pole
Pimedus peaks olema mu sõber
Mu sõber ma hindan sind
Sinu puuduses

Pimedusest tõusevad varjud
Igal korral sündides uuesti
Puuduse valus

See tuli seal on sinule
Et sa näeks tulla

Ma joon veini

Ma joon veini ja vaatan sind kasvades

Tõusmas kõrgemale

Sa hoiad mu peast kinni ja ma ei näe midagi

Siis toetan ma ennast pilvedele

Puudutades pinda

Ma vajun sinust läbi ja tõusen kõrgemale

Kuulates laulu su häälel

Siis joome me veel

Kuni oled täitunud

Siis kukun ma maha

Ja sulan su kuumuses

Alguses

Ma sündisin esimest korda maailma

kaua aega tagasi, siis, kui mu hing tehti ja elu, kui kõik olid võrdsed.

Inimene oli inimene ja jumal oli ainult jumal.

Oma esimeses elus õppisin ma kõndima, jooksma

 ja sööki tarbima.

Siis ma surin.

Olin maa ja taeva vahel.

Maa vastas ja taeva vahel.

Nagu kuus on päikest.

Otsisin endale kohta, võrreldes ennast maaga.

Ma sündisin teist korda.

Tuletasin meelde, mis eelmises elus õppisin ja astusin, jooksin, sõin.

Kui see kõik oli tehtud hoopis kiiremini, kui eelmisel korral, jäi mul aega teha muud.

Kui see oli tehtud, siis ma surin.

Siis ma otsisin, elasin, õppisin, kogusin sisemust ja surin sada korda.

Nüüd olin ma valmis looma.

Mina ja mu nimetud kaaslased, kes me sünnime uuesti, et taas koos luua.

Meid on palju!

Me oleme võimsad, me oskame!

Meil on kõik, kuid mittemidagi ilma

Ettekujutlusvõimeta.

Ma võtan endast tükke ja sulatan need, kuni meie ei ole enam inimesed, kes on vangis.

Meie, kes me oleme vabad aegade vahel, kuid käteta.

Meie, kes me oleme füüsilised vangid oma lahtris, kuid vabad seest väljaspoole.

Kuni me enam ei karda!

Kuni me sureme ja ei pea unustama ühtegi nägu.

Kuni ma enam ei karda sündida, elada, surra, otsida, et saada vabaks!

Meie oleme siis jumalad ja ainult jumalad ja meie loome siis hinge elu!

Taassünd

Ruumidevahelisel ajal ja momendis
Piiritus kauguses varjus
Tühjuses valguse piire
Järjestikuses ajas erinevates kohtades
Mõeldes nähtule
ja võtta kõik kaasa
Sünnist hauani
Hauast eluni
Veest vette pisaraid
Andestusest leinani
ja minna kogu tee tagasi
Sinna, kust tõusis päike

Lugeja

Sa oled mu väikene iidol
idüllide loojana toetav
Teatraalsuses ainsuse isik
 Üksinda mina sind ei püüa
Mul ei ole käsi su käsul
Ma toetan enda pea su kõhule
idüllide loojana toetav
Teatraalsuses ainsuse isik

Mõttejumal

Oli kord koht, kus elasid need, keda enne ei olnud. Isegi kohta ei olnud. Kõik sai alguse sellest, kui mittekuhugi tekkis mees ja peale meest tekkis tema ümber tühjus. Mees oli tulnud ülevalt. Sealt, kus on kõik, mida siin ilmselgelt ei olnud. Ta oli seal juba rippunud kaua, kuni järsult ilmus tema alla roheline maapind. Igas suunas lõppmata pikk ja sirge. Mees istus sellele maha. Mõne aja pärast kasvas kohale, mida ta vaatas puu.

 Mees: Sinule puu annan ma jumaliku tarkuse!
 Puu: Miks sa mind lõid?

 Mees mõtles ja ütles.

 Mees: Keegi ei peaks kunagi enda mõtetega päris üksi olema!

Puu vaikis. Ta polnud kunagi midagi teinud ja nüüd oligi aeg vaikida, sest need, kes ei vaiki ei saa olla targad ja väärikad ja just seda puu tahtiski olla.

 Nii siis möödus jälle üks hulk aega, kuni puu tundis end väärikana olevat.

 Puu: Mees!
 Mees: Mis on puu?
 Puu: Mis seal üleval on? Seal kuhu ma sirgun.
 Mees: Seal üleval on sama mis allpool, seal, kus su juured on.
 Puu: Kus mu juured on?'
 Mees: Mullas ja su võrsete kohal on taevas ja pilvede tagant tuleb varsti välja päike.

 Samal ajal, kui mees kõigest sellest rääkis, nägi puu, kuidas pilved lõid olema ja päike tõi uue valguse. Pimeda ja valge. Heleda ja tumeda.

Üht tükikest sinust vaid palun

Sellel korral ei tunne sa valu

See osa mis sind nii anub

See kustutab mõlema janu

Kui me liigume valguse poole

Palun ulata käsi mu hoolde

Kõik mis tuleb me mõlema jalus

See ongi me tunnete alus

Kui sa vajad veel mõtlemis aega

Ütlen seniks sul näeme headaega

Ma loodan et elan su sees

Kõike head sul soovin veel

Ref 2X

Ma loodan me tee

Ühtseks saab veel

Allpool taevast siin me

Kohtume

Kui see päev on veel ees

Kui sa leiad mus midagi veel

Sinu soojus sulataks vee

Mis on jäänud me vahele

On sõnu mis hoiavad aega

Mu mõtetes elavaid hingi

Kes ei ütle iial headaega

Nad on eksinud tunnete laeva

Ref 2X

See laev on veel teel

Kui ma teaks kuhu sõidame

Kuid ta asub vaid mõtetes

Nüüd siis kirjutan sinule

Lähme tantsime kõnniteel

Kas sa mõtled vahel
Mis on sinu tahe
Kuhu viind sind tee
Kus sa käinud veel

Kas see oli sinu teha
Või on keegi keha
Kes on sinu taga
Ja koristab su laga

Kas sinu enda tegu
On sinu enda nägu
Kas sinu maailma pilt
On laiem kui kilt

Ref:2X

Just kui laps kes eksib teel
Tuleb oodata veidi veel
Saabus talv ja külmus tee
Küll me kevadel jookseme

Meil on elada palju veel
Sa oled ilus su õnn on ees
Lähme tantsime kõnniteel
Ärme palun veel vaikime



Kas sa mõtled vahel
Mis on õnne valem
Mitu korda peab
sind keegi kutsuma seaks

Enne kui sa tajud
Mis on selle kõige alus
Aeg kustutav vead
Kui sa seda tahtma peaks


Ref:2X