Alguses

Ma sündisin esimest korda maailma

kaua aega tagasi, siis, kui mu hing tehti ja elu, kui kõik olid võrdsed.

Inimene oli inimene ja jumal oli ainult jumal.

Oma esimeses elus õppisin ma kõndima, jooksma

 ja sööki tarbima.

Siis ma surin.

Olin maa ja taeva vahel.

Maa vastas ja taeva vahel.

Nagu kuus on päikest.

Otsisin endale kohta, võrreldes ennast maaga.

Ma sündisin teist korda.

Tuletasin meelde, mis eelmises elus õppisin ja astusin, jooksin, sõin.

Kui see kõik oli tehtud hoopis kiiremini, kui eelmisel korral, jäi mul aega teha muud.

Kui see oli tehtud, siis ma surin.

Siis ma otsisin, elasin, õppisin, kogusin sisemust ja surin sada korda.

Nüüd olin ma valmis looma.

Mina ja mu nimetud kaaslased, kes me sünnime uuesti, et taas koos luua.

Meid on palju!

Me oleme võimsad, me oskame!

Meil on kõik, kuid mittemidagi ilma

Ettekujutlusvõimeta.

Ma võtan endast tükke ja sulatan need, kuni meie ei ole enam inimesed, kes on vangis.

Meie, kes me oleme vabad aegade vahel, kuid käteta.

Meie, kes me oleme füüsilised vangid oma lahtris, kuid vabad seest väljaspoole.

Kuni me enam ei karda!

Kuni me sureme ja ei pea unustama ühtegi nägu.

Kuni ma enam ei karda sündida, elada, surra, otsida, et saada vabaks!

Meie oleme siis jumalad ja ainult jumalad ja meie loome siis hinge elu!