Seal, kus mina elan

Tõusin üles ja nägin, kuidas
Maapind kõverdus nurgataha ning pilved
rippusid kaasa
Seal olin ma rohkem, kui sa arvad
Ja mitte midagi ilma sinu kujutlusvõimeta

Siin langen põlvili, aegade vajumisega
Läbi vormi kui elutu puu
Seest väljapoole peites surma ilu
Tema elu väänlemiste vorme

Nagu taju ma sealpool kaardusin
Hoidsin kinni reaalsusest, siis
Lasin lahti ja maandusin

Leidsin ennast teisel pool kujutust
Luues enda maailma
Väänates enda vorme, isiklikus ajas
Siis veri jookseb sees ja väljas
Põrgates tagasi vaid seintelt, mis on minu

Kahetsus

Õrnade vormide sees
Pehmest pesast välja vaatamas
Siirad silmad, mis armastavad
Õrnalt ja sügavalt kõiges

Sa ei ole kunagi kahevahel
Saatusest puhutud
Ja mina lendan sinu järel
Kuhu iganes sa lähed

Mõnikord proovin haarata sinu tiibadest
Et sa seisaks siin koos minuga
Aga ma ei ole sinu puur
Siis sa lahkud

Nüüd
Ning ma kukun vastu seina
Su hoos

Ma olen kurb ja valutan
Soovides võitmatust
Soovide vahel

Ära puuduta mind

See on kaunis, mida olen kuulnud
Aga mina olen tuim, pole midagi tundnud
Teie ees võin seista, kui poleks mind seal
Et siis avastada, miskit pole muutund

Nad ütlevad kõik on teine
Keerulised inimesed, kelleks tahan saada
Mittemiski ei jää
Mittekeegi ei saa

Vahel arvan ma lihtsalt ei näe
Ma ei tunne sind ennast
Katsun vaid pinda
See on hea ja soe
Kahju, et ma seda ei hinda

Varsti kaod mu elust
Keegi sinu koha võtab
Et siis puudutada üksteise pinda

Mis küll ükskord saab minu hingest
Sellest samast, kes peitub mu sees

Kas ta närbub ära ja kuivab kokku
Jääb nälga ja murdub koos minuga
Kas ta muutub ahneks või ta ongi juba
Sulab kokku mu välise pinnaga

http://soundcloud.com/r6ngas/ott-r-ngas-ra-puuduta-mind

Ma näen neid lehti
Ma istutasin su ümber aia
Kastsin su mulda ja põgenesin
Tulin tagasi ning olin põlvili
Hingest võetud su armastus

Ilusad sõnad suust, me vein
Igatsuse joovastus

Lase mul hommikul ärgata
Sõnad suust
Õnn südamest su vilju
Kui plaastrit, mis hoiab meid koos

Selles elus

Siin olen ma kõik
Enda kujund päikese käes
Tunnetades jooni
Kui ma hammustan pliiatsit
Et kirjutada sõnu

Ma katsun su seinu
Sina, minu sõnu
Saatused ristuvad ja sa saad midagi
Mis ei kuulu mulle
Minu sõnad

Jumalate pisarad

Kaja kaugusest olevikku
Tundes tuleviku hingust
Hiljem, kui nad on läinud
Deemonite hingus läbi rahu

Mu saatus on vaadata sulle silma
ja naeratada
Selles ei ole kunsti, see on siiras
Armastus on magus
Armastus selle sees
ja elu selle ümber, sest üksindus
Selle pisarad kukuvad mittekuhugi

Tüvipunane

Lase ma võtan silmad su suult
Sa ilus inimene, mu puu
Lehed rohelised ja viljad minu
Mitte jagamiseks, vaid meie toitumiseks

Veri mu kätel minu seest mu meeltest
See imbub, kui olen sinuga
Sa hea inimene, mu puu
Tüvipunane ja viljad sinult

Nüüd on väljas juba valge

Kell on hommik ja uni on needus
Tuhmunud silmad ja hommiku valgus
Ma võtan kapilt rätiku, et minna ja pesta
See mugavus

Vees koorun ma nahaalt välja
Siis olen ma piisavalt haavatav
Et minna edasi
Panna riided selga, et vähegi mitte tunda

Ma ei saa magada

Klaasist plaanid me seinad
Tugevad ja Haprad
Ning see loom puuris
See, kes mind äratab öösel
Rippudes käppapidi puuri laes
Siis kukub selili, ise vaadates üles

Sa jooksed ta juurde ja päästad ta välja
Kõik mis jääb, on kätega üle trellide
Tõmbamise metalliline kaja
Ja sina me habraste seinade vahel

See tuli seal nurgas on sinule
Pimedas näitab ta meelekindlust
Seda ainult siis, kui sind pole
Pimedus peaks olema mu sõber
Mu sõber ma hindan sind
Sinu puuduses

Pimedusest tõusevad varjud
Igal korral sündides uuesti
Puuduse valus

See tuli seal on sinule
Et sa näeks tulla

Ma joon veini

Ma joon veini ja vaatan sind kasvades

Tõusmas kõrgemale

Sa hoiad mu peast kinni ja ma ei näe midagi

Siis toetan ma ennast pilvedele

Puudutades pinda

Ma vajun sinust läbi ja tõusen kõrgemale

Kuulates laulu su häälel

Siis joome me veel

Kuni oled täitunud

Siis kukun ma maha

Ja sulan su kuumuses