Tõusin üles ja nägin, kuidas
Maapind kõverdus nurgataha ning pilved
rippusid kaasa
Seal olin ma rohkem, kui sa arvad
Ja mitte midagi ilma sinu kujutlusvõimeta
Siin langen põlvili, aegade vajumisega
Läbi vormi kui elutu puu
Seest väljapoole peites surma ilu
Tema elu väänlemiste vorme
Nagu taju ma sealpool kaardusin
Hoidsin kinni reaalsusest, siis
Lasin lahti ja maandusin
Leidsin ennast teisel pool kujutust
Luues enda maailma
Väänates enda vorme, isiklikus ajas
Siis veri jookseb sees ja väljas
Põrgates tagasi vaid seintelt, mis on minu
No comments:
Post a Comment