Sellel hetkel kui pilk pöördub ära
Sealt kus oled sina
Enda sees sa unustad ära
Sa ei ole mina

Tema kauguses unistad ajast
Kui seda pole vaja
See on mõte mis lõputult kajab
See on see mida vajad


Mõnikord armastus eksida võib
See ei ole su kaotus see on üks elu lõik
Ja kui ta siis meenub reaalsuse vaev
Su nuted jõgi kus nüüd üle sõidab laev

Sellel hetkel kui pilk kadus ära
Läksin sinna kus sajab
Tasa sõuad sealt kaugele kaldast
Sinna kus meid pole vaja

Minu silmis ma unistaks endast
Seal me kõnnime rannnal
Maad katab soe liiv
ja sinu varbad


Mõnikord armastus eksida võib
See ei ole me kaotus see on üks elu lõik
Ja kui ta siis meenub reaalsuse vaev
Me nutetud jõgi kus nüüd üle sõidab laev

Hetke emotsioon

Hetked, mis erinevad nende vahele jäävatest olekutest. Neil kahel on teinekord liiga suur kaugus. Mu nimi on sündmus ja ma tulen mitmekesi. Mul on kindel süda ja asukoht, kuid lainetel mu ümber on erinev emotsioon ja pikkus, vastavalt vastuvõtjale. Kui ma olen läbi, siis tuleb paus. Need, kes mind jaganud on teevad omad järeldused. Mulle meeldib olla kasutatav. Mida rohkem minust räägitakse, seda suurem autoriteet ma olen. Kui paus on läbi, siis ma mõjutan enda jagajate asjalike hetkede kulge. Minu elu on lühike, aga mind mäletatakse, kui mitte minu nime, siis minu tegu.

Hüüab keegi kaugelt alla
Häälel mis märkamatu näib
Nagu vesi möödub kaldast
Nii tasane ja elu ennast täis

Vaikselt mänginud ta enda laulu
Laulab elust endast sellest mis on näind
Neil hetkeil kui möödud must kaldal
Hüppan vette, kuid seal kiirelt kaod mul käest

ref

Kus sa oled
sina kes sa laulad vete sees
Kui ma tuleks
kui ma võiksin olla kallas
Kas tead sa voolad niigi minu sees

Vete piiril paistab päike
Suve kuumas aurub jõgi kildudeks
Kuhu viind sind tuul ja laulud
Kuhjub igatsus mu soojas südames

Ref 2

Kus sa oled
Sina kes sa laulad pilvedes
Kui ma tuleks
Kui ma võiksin olla tuul
Kas tead sa voolad niigi minu sees

Minu hinges ei ole raskust
Sõnade lahkuse jaoks ei ole pehmust
Ma ei saa neid kinni püüda ühte ruumi
Nad valguvad veena mu pealt

Mu silmad on tuled ja kui needki sulen
Selleks ajaks kui unistan
Puutun su mänglevat suve


Vähemalt seal võtavad asjad jumet
Samas hinges tuhk ja inglid
Ja kui lõpuks uinun
Seal kus seisan su unedes
Lausub keegi kes tuleb

Ma kõigun äärmusteni
Su elavais jumes
Su unedest kuuludes sulle
Ära ärka kui tulen
Muidu kustuvad tuled

Elu on kummaline ja ettenägematu. kui ta on lill, siis on tal tiivad.

Õnne lihtsust näen enda lahkuses väikestest asjadest
Neil hetkeil möödungi kahtlustest, seistes üksinda raskuses
kellegi ahnusest.

Enda loojaks ma üleüldises kanguses
Mis tahes toob päev, küll homme ma näen
Pool pime ja valge pimedus palgeil
kakskeelses äärmuses kuuvalgel
Kõikudes jalgeil.


Täna ma ei lange.

Kodu

kuhu sa taandud, kui tahad rahu
kogu mahus taandud sinna kuhu sina mahud

kes sinust lahkub, kes on sinu jalus
jalust kaotab valu, mis on selle alus

Kaugele kaugele sinna kus on kodu
sammudes sammudes, mis toovad sinu rahu
laske meil minna sinna kus on kodu

kord oli päev
siis õhtu
jällegi päev
siis õhtu

mina olengi päev
tema oli mu õhtu
nii me armastus läeb
ei me üksteist koos näe
nii me armastus läeb

kord tuli see päev
õhtu minema läeb
kuid see mõte on jääv
kuhu armastus läeb
kuhu armastus läeb

Eksami luule

Ei tule suule
Mõtted:Vangla
Tegu:Tegus
Tahaks randa!

Sa seisad koos oma sõbra/sõbrannaga rõdul ja ta hakkab järsku nutma. Kohutavalt ebamugav olukord. Sa mõisad teda ja tunned talle kaasa!Ükskord sa tuletad seda hetke meelde. Sulle meenub see inimene ja kurbus, kuid sa ei pea tähtsaks tema kurvastamise põhjust. Miks? Miks sulle kurbus meelde jäi? Kui see ei olnud tema kurbus, siis kelle oma see oli? Peale tema olid seal ainult sina. Sa tunned enda kurbust. Kas see on kaasatundmine? On, aga mitte selle traditsioonilises mõttes. Mina ei tunne kaasa sulle, vaid sina meenutad mulle mind. Sa viid mind tagasi sinna kus mina haiget sain ja ma tunnen ennast. Me tunneme koos ennast. Lihtne ja tõsi.

Vahel tahaksin kohata sind

Vahel tahaksin kohata sind
tahan endale kedagi head
tahan proovida aidata end
hoida kinni käest mis hoidmas on mind

Vahel tahaksin kohata sind
tahan tunda midagi head
koos sinuga leida end
Ma tahan olla seal
kuhu jäädagi võin

tahan olla tunnete aasal
olla seal kus lendlevad liblikad
seal kus tean
millal tulla ja jääda
mida tunda ja öelda
olles sinuga koos

Vahel tahaksin midagi muud
tahan alati päikest ja kuud
hommikul leida sind enese eest
tahan olla patjade sees
ning sind leida sealt
ootamas ees

ning siis lennelda tunnete aasal
pealpool sinine sinine taevas
seal ma tean
millal tulla ja jääda
mida tunda ja öelda
olles sinuga koos

Kõige kaugemas nurgas on soov
sinu jaoks üks kõrge tool
nüüd kõige kaugemast kaugusest valgust loob
naeratab ning uue päeva toob

Siis ma olengi tunnete aasal
olen seal kus lendlevad liblikad
sest ma tean
nüüd saan tulla ja jääda
kõike tunda ja öelda
olles sinuga koos

Kuidas lennelda tunnete aasal
pealpool sinine sinine taevas
sest ma tean
nüüd saan tulla ja jääda
kõike tunda ja öelda
Ma armastan sind

Ma jätan sulle su vaikuse

Ma jätan sulle su vaikuse
Viibides seal
Seal kus vaikuses unistan tähtsusest
Tähtede näol

Need vaibunud pinnad liidaks
palun sind vaikuses
Mina olen siin ja sina minu näol
Kuni päriseks kaon

Mina sinu ja minul sinu hetk
Vaikuses varjun lootusest
Viibida taaskord seal

Nii, et see oled sina! Ma arvasingi... Tuled tuules lehvides juuksed. Nad on igalpool. Langevad mööda. Hääled tuules? Kas kuuled...
Liiguvad huuled...

Luule Anni

Ma pean midagi enda südamega selgeks rääkima. Midagi, mis kummitab ja ei ole nõus minust lahkuma.Tegelikult ma ei usu, et ma oleks üldse temalt seda kunagi oodanud. Ainult vahel harva, kui ta liigapalju ruumi võtab. Tahan rääkida Annist, Kellestki, kes oli minujaoks alati olemas.Keegi, kes ei lahkunud mu mõtetest pea kunagi. Anni oli mu ümber, kuid mittekunagi minuga koos, vähemalt see oli mulje, mida ta mulle jättis.See lugu juhtus nüüdseks ammu.Võibolla mitte aastatelt kaugel, kuid siiski liiga kaugel.Kui mulle antakse võimalus minna tagasi ükskõik millisesse hetke maailmas, siis ei oleks see minu kolmas sünnipäev, eesmärgiga järgmised 14 aastat keskenduda muusika õppimisele või millelegi muule ilmselgelt vajalikule, mis mul tegemata jäi.See oleks hetk, kus ma nägin esimest korda Luule Annit, sest ükski teine inimene minu elus pole jätnud minusse sügavamat jälge, kui Anni.Üheski teises inimeses ei ole ma niipalju pettunud. Mitte ühegi inimesega pole ma sellistes kohutavates hulkades vigu teinud, mida ei saa parandada.See oli aeg minu elus, kui ma olin omastarust mitte just kõige lollim maapoiss, kes tuli linna kooli. Süütu hing, kes polnud oma elus kunagi isegi tüdrukut suudelnud, visati karmi elu ette. Seda olid ka sina Anni.Ma ei märganud kedagi, ainult tohutut sagimist eimillegi ümber. Kuidas saada ühest kohast teise või kuidas üleüldse oma eluga toime tulla. Nii naiivne, kuitahes ta ka ei tunduks, minu Luule Anni astus mu ellu päeval, kui ta mind enda MSNi lisas. Tõsi, ma olin teda ka varem märganud, kuid ta polnud mulle kunagi nii lähedal olnud. Tema minule, mitte vastupidi. See oli nõiduslik loits ja ideaalne segu kõigest, mis olla sai.Tema ilu ja Anni ise, nii sarnane mulle endale selles võõras keskkonnas, kuhu me mõlemad sattunud olime.See tähelepanu, mida ma polnud niimoodi kungi varem tundnud.Õlg millele toetuda, keegi, kes mõistab mind. Mida oleks ma veel pidanud tahtma ühelt inimeselt?? Mõistsin alles hiljem.Igaljuhul olin ma armunud. kiiresti ja kõvasti. Mul on sahtlis siiamaani tema sõbrapäeva kaart, mis on mulle läbi aegade mõjunud väga erinevalt. Read on samad, kuid minu suhtumine nendesse muutus täpselt nii nagu sina mu sees.Ma olin hiljaks jäänud.Minus polnud julgust. Anni käis teisega. Enne, kui ma ta avastanud olin, oli keegi teine seda ammu juba teinud. Andnud talle hoopis midagi paremat, kui ükski msni vestlus tähendada võiks. Päris inimese. Kellegi, kellele ei saanud ära öelda. mõni aeg hiljem tegin ise sama. Kuigi minu tunded jäid veel pikaks ajaks Anni juurde, olin ma ise kellegi teisega koos.Füüsiliselt. Ma ei tea, mis mul oli! mitte meil Anniga vaid minul temaga.Võibolla armastus. Võibolla lihtsalt hullus või lapsikus.Võibolla kõike koos hulga lapsikusega. Igastahes ma proovin seda kirjeldada. Ilmselt on nii mõnigi teist seda tundnud. Algul me lihtsalt vaatasime üksteist. Ma olin hüpnotiseeritud ideaalsusest. Lihtsast pilgust, mis sümboliseeris hoolivust.Teinekord, kui me samas ruumis olime, rääkisid sa kellegagi millestki ilmtähtsusetust.Ma sulesin silmad ja nautisin su hääle iga ainsamat detaili. Ma polnud häält niimodi varem kuulnud, ega ole siiamaani.Kui sa kujutad ette olukorda, kus sa võtad oma kõige pehmema ja kallima kaisulooma ja lihtsalt kallistad teda. Hoiad teda endajuures ja ainult endale. Sa ei taha teda kunagi minema lasta, või haiget teha.Nüüd korruta see nii lõpmata palju kordi endaga, et ta on sinujaoks elus. Niipalju tähendas minujaoks Anni hääl, rääkimatta temast endast.Ja mina ei teinud mitte midagi, et seda häält endale saada. Ta juba kuulus kellelegi.Aeg möödus, kuid Anni mu peas jäi. Anni ise oli jäänud kaugemaks. Me ei vaadanud üksteist. Ainult mina teda.Meie suhtlemine MSNis oli ühekülgne. Minukülgne. Sinu sõbrapäevakiri oli kurb, mitte täis rõõmu. Mina olin kurb. kurb ja mõistmatult üksi, kuigi mind ümbritsesid inimesed, ei tahtnud ma neid enam. Olin see arusaamatu nõme tüüp, kes istub vahetunni ajal klassinurgas ja kuulab masendavaid lugusi.Tal on endaümber olevatest inimestest ja toimuvast ükskõik. Nii nagu mina suhtusin teistesse,nii tehti ka mulle.Ta hoolib muinasjutust, mis ta peas kinni on.Temas kordub üksainus küsimus! Mis siis kui oleks nii olnud? Anni jäi kaugeks ning minu katsed temaga suhelda tegid mulle haiget. Anni jaoks pooltühjad laused nagu näiteks " Ära räägi nii " tekitasid minus füüsilist piina. Miks ometi??? See on küsimus,
mis minus tekkis alles hiljem.Kaua aega hiljem. Kuid nii nagu kõikide olukordade ja situatsioonidega on.Lõpuks nad muutuvad. ja nii muutus ka Anni lõpuks minu sees.Ma muutsin teda jõuga. Keerasin ta endavastu ja üritasin teda tappa.Tegin seda niikaua, et ma lõpuks jäingi uskuma. Nüüd ta tuli ja läks lainetena.Torm vaibus ning lained jäid väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks kiri ei teinudki haiget. Kuni ta lõpuks meenutas mulle jälle muinasjuttu. Tunnet, milles elasin ja mida taga igatsen. Kui ta minusse tagasi tuleb siis seekord ei jää ma enam midagi ootama. Ma ei saa lasta endast mööda minna seda häält, mis mind neelata võib, seda pilku mis hoolib, ja võibolla seekord ka suudlust ja armastust, mis armastab ka mind. Miks sina Anni? Ma nägin sind tänaöösel unes.Sa olid ilus nagu ikka.Sa olid Anni, ja mina olin jälle Ott.