See ei tähenda kunagi hiljem seda, mis arvad
See ei ole tunne
See ei ole mõte
Kui midagi on üks, on ta ka teine
Nii, nagu Armastuse vastu astub Unustus
Ta ei jõua kunagi unustada
Ta ei jõua kunagi armastada
See ei tähenda kunagi valet
See ei tähenda kunagi hiljen seda, mis arvad
Iga väikene muutus on terviku ümbersünd
Ta ei ole kunagi piiritletud
Mõtete vangi
See ei tähenda kunagi hiljem seda, mis arvad

Füüsilise elu unistus

Sinu hetkede summa võrdub kooslemisega
Erinevates ruumides
Ruumide laienemisega tähendusteks

Üks mõtleb iga päev
Teine näeb
Maailma koledust
Siis mõtleb igapäev
ja tunneb iga päev
Maailma koledust
Kord meenutajana
Siis loojana

Valgusest olid sa sündinud.
Sellisena sa tulid
Võtsid sa endale värvi ja selle
peale lasid ööl langeda


Unel kõndides
Mustadel öödel elaja
Mustade ööde unel kõndides
Valgetel päevadel magaja
See, kes läbib mateeriat vaimuna

Armastus muutus

Vormitu ilmub huultelt peale suudlust

Sündides kevadel lilledest
Elanud suvel jahtunud vees
Ja sügisel oodates talve
Soojad seest, kuid kevad on
Niivõrd kaugel
Me lillede juurteta vaasis
Nahk valge ja paludes kõrgemalt abi

Kui ma seisaksin lõpuni paigal
Kas ma lõppeks?

Me mäng muutus igas päevas
See päev muundas õrnuse toone
Isegi mälestus, mis kunagi oli
On vahetanud nägu
Teineteise maailma
Vastand kujude tantsus
Sündinud kevades

Ei armunud südame kujus
Ei näinud ma seda mis teised
Vaid seda mis puudu

Vastu tõmbes
Valude tuksed ja võlud
Sellest hetkest alates, kui
Meid üksteisele loodi

Ei armunud Südame kujus
Vaid armastus muutus

Taassünd

Ruumidevahelisel ajal ja momendis
Piiritus kauguses varjus
Tühjuses valguse piire
Järjestikuses ajas erinevates kohtades
Mõeldes nähtule
ja võtta kõik kaasa
Sünnist hauani
Hauast eluni
Veest vette pisaraid
Andestusest leinani
ja minna kogu tee tagasi
Sinna, kust tõusis päike

Sinna, kust tõusis päike

ja minna kogu tee tagasi

Andestusest leinani

Veest vette pisaraid

Hauast eluni 

Sünnist hauani

ja võtta kõik kaasa 

Mõeldes nähtule

Järjestikuses ajas erinevates kohtades

Tühjuses valguse piire

Piiritus kauguses varjus

Ruumidevahelisel ajal ja momendis

Taassünd

Vaid sõnas

Mõtete lainetel kuivan ma seest
Rääkides mõtetes sõnade eest
Siis tormide vaiki
Mind paigale peida
Üheks endaga seisan
Siis mõttesse heidan

Sõnade varjud hoiavad ennast
Nad tunnevad endast
Ei tagasi püüda ei hüüda ei soovi
End tagasi püüda

Mõtete lainetel kõiku
Üht ainukest lõiku
Seda edasi heita ei taipa
Ja keegi ei aita

Jah uni mind paita
Soovid piltideks peita
Ei ärka ei märka ja
Üles ei ärka

Mõttesse kadund

Ei kunagi seda mis eile
Seal eilne on kulunud aeg
Ning seda mis tulemas meile
On unistus tuleva hüüd

On aeg mis on mõttesse kadund
Kui laev millest maha sa jäid
Jah mõttesse sündinud ootus
Seal homne nii paremgi näib

End sügavalt peites sa kaitsed
Nii halva kui parema eest
Seal suled end õitesse köites
Üksi endasse mõtete sees

Need köied on närbunud oksad
Ja elus ei oota sind aeg
Ei hoia sind tulevad ajad
Või mälestus püüd
Kui keeldud sa olemast nüüd

Kuis valude meel on end sööta

Me liiga lainetel liigume koost
Võibolla me lainetelt palume maad
Nüüd oleme lained ja vajame maad
Seal ootame põhja kuis langeme hoost

Sealt hooleta lendlesin unede teel
Aeg möödus kui mõte
Mis läinud on eel
Vaid tagasi kajan seal unede meel
Üks piisk langeks jäätunud silmilt
Kui siin veel leiduks kedagi veel

Nüüd leidsin end kumas
Jalg puutumas maad
Seisin ühelpool und
Seal oodates valgemat valgust
Kui tuleks üks ainumas tund
Jah midagi muutuks Jah midagi veel

Ent soovides peitumas jõud
Ja uned on õrnad
Kuis kutsus mind teisepoolt hääl
ja häälel on sõnad

Ei midagi leidu siin veel
Vaid valgetel päevadel magad
On tõde veel valusam meel
Et magad ja elu
Su elude tee...

Nüüd mustade ööde elaja
Kuis valu on sinu mõte
Ja mõte on keha
Sa hoidsid mind tasa ja pimesi
Ma lahkun su rüpest
Nüüdsest hoian mina sind