Mõttesse kadund

Ei kunagi seda mis eile
Seal eilne on kulunud aeg
Ning seda mis tulemas meile
On unistus tuleva hüüd

On aeg mis on mõttesse kadund
Kui laev millest maha sa jäid
Jah mõttesse sündinud ootus
Seal homne nii paremgi näib

End sügavalt peites sa kaitsed
Nii halva kui parema eest
Seal suled end õitesse köites
Üksi endasse mõtete sees

Need köied on närbunud oksad
Ja elus ei oota sind aeg
Ei hoia sind tulevad ajad
Või mälestus püüd
Kui keeldud sa olemast nüüd

Kuis valude meel on end sööta

Me liiga lainetel liigume koost
Võibolla me lainetelt palume maad
Nüüd oleme lained ja vajame maad
Seal ootame põhja kuis langeme hoost

Sealt hooleta lendlesin unede teel
Aeg möödus kui mõte
Mis läinud on eel
Vaid tagasi kajan seal unede meel
Üks piisk langeks jäätunud silmilt
Kui siin veel leiduks kedagi veel

Nüüd leidsin end kumas
Jalg puutumas maad
Seisin ühelpool und
Seal oodates valgemat valgust
Kui tuleks üks ainumas tund
Jah midagi muutuks Jah midagi veel

Ent soovides peitumas jõud
Ja uned on õrnad
Kuis kutsus mind teisepoolt hääl
ja häälel on sõnad

Ei midagi leidu siin veel
Vaid valgetel päevadel magad
On tõde veel valusam meel
Et magad ja elu
Su elude tee...

Nüüd mustade ööde elaja
Kuis valu on sinu mõte
Ja mõte on keha
Sa hoidsid mind tasa ja pimesi
Ma lahkun su rüpest
Nüüdsest hoian mina sind