Minu hinges ei ole raskust
Sõnade lahkuse jaoks ei ole pehmust
Ma ei saa neid kinni püüda ühte ruumi
Nad valguvad veena mu pealt

Mu silmad on tuled ja kui needki sulen
Selleks ajaks kui unistan
Puutun su mänglevat suve


Vähemalt seal võtavad asjad jumet
Samas hinges tuhk ja inglid
Ja kui lõpuks uinun
Seal kus seisan su unedes
Lausub keegi kes tuleb

Ma kõigun äärmusteni
Su elavais jumes
Su unedest kuuludes sulle
Ära ärka kui tulen
Muidu kustuvad tuled

Elu on kummaline ja ettenägematu. kui ta on lill, siis on tal tiivad.

Õnne lihtsust näen enda lahkuses väikestest asjadest
Neil hetkeil möödungi kahtlustest, seistes üksinda raskuses
kellegi ahnusest.

Enda loojaks ma üleüldises kanguses
Mis tahes toob päev, küll homme ma näen
Pool pime ja valge pimedus palgeil
kakskeelses äärmuses kuuvalgel
Kõikudes jalgeil.


Täna ma ei lange.

Kodu

kuhu sa taandud, kui tahad rahu
kogu mahus taandud sinna kuhu sina mahud

kes sinust lahkub, kes on sinu jalus
jalust kaotab valu, mis on selle alus

Kaugele kaugele sinna kus on kodu
sammudes sammudes, mis toovad sinu rahu
laske meil minna sinna kus on kodu