Nii, et see oled sina! Ma arvasingi... Tuled tuules lehvides juuksed. Nad on igalpool. Langevad mööda. Hääled tuules? Kas kuuled...
Liiguvad huuled...

Luule Anni

Ma pean midagi enda südamega selgeks rääkima. Midagi, mis kummitab ja ei ole nõus minust lahkuma.Tegelikult ma ei usu, et ma oleks üldse temalt seda kunagi oodanud. Ainult vahel harva, kui ta liigapalju ruumi võtab. Tahan rääkida Annist, Kellestki, kes oli minujaoks alati olemas.Keegi, kes ei lahkunud mu mõtetest pea kunagi. Anni oli mu ümber, kuid mittekunagi minuga koos, vähemalt see oli mulje, mida ta mulle jättis.See lugu juhtus nüüdseks ammu.Võibolla mitte aastatelt kaugel, kuid siiski liiga kaugel.Kui mulle antakse võimalus minna tagasi ükskõik millisesse hetke maailmas, siis ei oleks see minu kolmas sünnipäev, eesmärgiga järgmised 14 aastat keskenduda muusika õppimisele või millelegi muule ilmselgelt vajalikule, mis mul tegemata jäi.See oleks hetk, kus ma nägin esimest korda Luule Annit, sest ükski teine inimene minu elus pole jätnud minusse sügavamat jälge, kui Anni.Üheski teises inimeses ei ole ma niipalju pettunud. Mitte ühegi inimesega pole ma sellistes kohutavates hulkades vigu teinud, mida ei saa parandada.See oli aeg minu elus, kui ma olin omastarust mitte just kõige lollim maapoiss, kes tuli linna kooli. Süütu hing, kes polnud oma elus kunagi isegi tüdrukut suudelnud, visati karmi elu ette. Seda olid ka sina Anni.Ma ei märganud kedagi, ainult tohutut sagimist eimillegi ümber. Kuidas saada ühest kohast teise või kuidas üleüldse oma eluga toime tulla. Nii naiivne, kuitahes ta ka ei tunduks, minu Luule Anni astus mu ellu päeval, kui ta mind enda MSNi lisas. Tõsi, ma olin teda ka varem märganud, kuid ta polnud mulle kunagi nii lähedal olnud. Tema minule, mitte vastupidi. See oli nõiduslik loits ja ideaalne segu kõigest, mis olla sai.Tema ilu ja Anni ise, nii sarnane mulle endale selles võõras keskkonnas, kuhu me mõlemad sattunud olime.See tähelepanu, mida ma polnud niimoodi kungi varem tundnud.Õlg millele toetuda, keegi, kes mõistab mind. Mida oleks ma veel pidanud tahtma ühelt inimeselt?? Mõistsin alles hiljem.Igaljuhul olin ma armunud. kiiresti ja kõvasti. Mul on sahtlis siiamaani tema sõbrapäeva kaart, mis on mulle läbi aegade mõjunud väga erinevalt. Read on samad, kuid minu suhtumine nendesse muutus täpselt nii nagu sina mu sees.Ma olin hiljaks jäänud.Minus polnud julgust. Anni käis teisega. Enne, kui ma ta avastanud olin, oli keegi teine seda ammu juba teinud. Andnud talle hoopis midagi paremat, kui ükski msni vestlus tähendada võiks. Päris inimese. Kellegi, kellele ei saanud ära öelda. mõni aeg hiljem tegin ise sama. Kuigi minu tunded jäid veel pikaks ajaks Anni juurde, olin ma ise kellegi teisega koos.Füüsiliselt. Ma ei tea, mis mul oli! mitte meil Anniga vaid minul temaga.Võibolla armastus. Võibolla lihtsalt hullus või lapsikus.Võibolla kõike koos hulga lapsikusega. Igastahes ma proovin seda kirjeldada. Ilmselt on nii mõnigi teist seda tundnud. Algul me lihtsalt vaatasime üksteist. Ma olin hüpnotiseeritud ideaalsusest. Lihtsast pilgust, mis sümboliseeris hoolivust.Teinekord, kui me samas ruumis olime, rääkisid sa kellegagi millestki ilmtähtsusetust.Ma sulesin silmad ja nautisin su hääle iga ainsamat detaili. Ma polnud häält niimodi varem kuulnud, ega ole siiamaani.Kui sa kujutad ette olukorda, kus sa võtad oma kõige pehmema ja kallima kaisulooma ja lihtsalt kallistad teda. Hoiad teda endajuures ja ainult endale. Sa ei taha teda kunagi minema lasta, või haiget teha.Nüüd korruta see nii lõpmata palju kordi endaga, et ta on sinujaoks elus. Niipalju tähendas minujaoks Anni hääl, rääkimatta temast endast.Ja mina ei teinud mitte midagi, et seda häält endale saada. Ta juba kuulus kellelegi.Aeg möödus, kuid Anni mu peas jäi. Anni ise oli jäänud kaugemaks. Me ei vaadanud üksteist. Ainult mina teda.Meie suhtlemine MSNis oli ühekülgne. Minukülgne. Sinu sõbrapäevakiri oli kurb, mitte täis rõõmu. Mina olin kurb. kurb ja mõistmatult üksi, kuigi mind ümbritsesid inimesed, ei tahtnud ma neid enam. Olin see arusaamatu nõme tüüp, kes istub vahetunni ajal klassinurgas ja kuulab masendavaid lugusi.Tal on endaümber olevatest inimestest ja toimuvast ükskõik. Nii nagu mina suhtusin teistesse,nii tehti ka mulle.Ta hoolib muinasjutust, mis ta peas kinni on.Temas kordub üksainus küsimus! Mis siis kui oleks nii olnud? Anni jäi kaugeks ning minu katsed temaga suhelda tegid mulle haiget. Anni jaoks pooltühjad laused nagu näiteks " Ära räägi nii " tekitasid minus füüsilist piina. Miks ometi??? See on küsimus,
mis minus tekkis alles hiljem.Kaua aega hiljem. Kuid nii nagu kõikide olukordade ja situatsioonidega on.Lõpuks nad muutuvad. ja nii muutus ka Anni lõpuks minu sees.Ma muutsin teda jõuga. Keerasin ta endavastu ja üritasin teda tappa.Tegin seda niikaua, et ma lõpuks jäingi uskuma. Nüüd ta tuli ja läks lainetena.Torm vaibus ning lained jäid väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks kiri ei teinudki haiget. Kuni ta lõpuks meenutas mulle jälle muinasjuttu. Tunnet, milles elasin ja mida taga igatsen. Kui ta minusse tagasi tuleb siis seekord ei jää ma enam midagi ootama. Ma ei saa lasta endast mööda minna seda häält, mis mind neelata võib, seda pilku mis hoolib, ja võibolla seekord ka suudlust ja armastust, mis armastab ka mind. Miks sina Anni? Ma nägin sind tänaöösel unes.Sa olid ilus nagu ikka.Sa olid Anni, ja mina olin jälle Ott.