Vahelduv muutlikus

Mina olen mina ja mu maa hülgab mind. Mina olen mina ja tema on me vahel.Olek, mis hoiab kedagi teist, olles pidevalt esimene.Me seisame lahus ning täidame käsku. Mina olen mina ja tema on tema. Meie seisukord on vahelduv muutlik, nagu seda oled sinagi.

See, kellest paremat ei ole

Minu eest su juurde
Minu seest su ees
Jõuab kaugelt su ette
See on selguse keel

Seal on kauge kaja
Sinu meeletuste eel
Laul mis tuleb siis kui sajab
See on valgus sinu teel

See on see mida vajad
Tema ongi sinu meel
Sinu elamuste sees
Täna kaunist õnne mida ta teeb

See muudab olemuse värve
Mida toomas on tee
Sa oled soojus mu sees
Oled mõtete hoidjana see
Kes kohtub ükskord endaga iseenda ees

Kas see on aeg mis tiksub?

Ma elan universumis, mis on üks pikk koridor.Tal ei ole lõppu ega algust. Ei lage ega põrandat.On ainult seinad, millest võid läbi astuda. Need kõik on üks ja sesama. Valgus ees, pimedus järgi. Teel kohtan inimesi ja neist koosnevaid takistusi. Mõned kõnnivad minuga koos. Ühed jäävad maha ja teised kiirustavad ette. Minul ei ole kiiret, sest ma tean, et koridori lõppu ei jõua ma nigunii. Seda ei ole. Seisan seintega ajatus ruumis milles on kõik hetked mis on kunagi olemas olnud, ja need mis tulevad minujaoks. Olen energia mis eksisteerib, või valgus mis on energia. Kõik on valgus! Valgust ei saa kuhugi lukustada, sest see lukk oleks ka energia. Universumil pole lõppu, on ainult ajatu aeg, mis eksisteerib ühtse hetkena lõpututes hulkades koos minuga.

Puhtus

Tõketetta aeg on kui vee voolamine kividel. Pehme ja see mis ta näib. Kivine tugev pinnas, mis vaikib süttimatta. Temas on konkreetset selgust. Vaikuse kanduvus. Vaikuse vali vaikus sinu sees.

AlterEGO

Muusika mu kõrvadele ja meeltele. Meeltest saabuvale mürale. Selektiivsusele ehk alteregole.

LAUL SÜDAMEST

http://www.youtube.com/watch?v=uQYDvQ1HH-E

Halleluujah

Rahu, vaikus. Kunagised ajad. Armastatud inimesed. Hallelujah- Sõnumitooja ingellik lunastus. Jõulud. Täiesti normaalne inimene, kes peaks igal hetkel aru saama inimeste vigadest, ning nende lihtsameelsusest. EI, ainult Jõulude ajal võib. Ma armastan oma inimesi. Jõulude ajal! Vihkan, kuid armastan. Armastan ja vihkan täiega.Vihkan neid sisemiselt ja armastan vastu, nende ükskõiksuse pärast.

Valitud ilu

Valitud vali ilu. Valitud ilus elu? Elusees valitud!Kammitud ilu. Katusetta sõit.Füüsise väärtus on ahnus tunda end hästi ühel temapoolt antud ajahetkel, lootes peavõidule. Ilusale hingele. Loogiline?

Õnn

Kuumuse jäljed mu kätel.Punased roosid. Okkad sissepoole, et ma ei unustaks olla.

Tahtmise tahumatud küljed

Ma tahan. Ma ei taha. Ma tahan. Ma vajan. Sa vajad. Ma vajan. Tahumatuse tahtmise vilju. Külgede küljed ja pimedad urkad. Me otsime ja otsime, Otsides luba ja õnne. Tahumise pealiskaudsustes sobrades. Otsides mingit imelikku soovi.Lootes leida vastuseid meie probleemidele.Ise mitte sellesse uskudes.Mõni leiab. Mõni mitte.Ja siis on need, kes arvavad end leidnud olevat. Mõned on lihtsalt kasutud endale ja kahjulikud teistele isikupärastele olevustele.Nendele mõndadele on soovid soovimiseks, mitte täitmiseks, sest niipea kui ta arvab end olevat täitunud, jookseb ta kohe iseenesest tühjaks ja puhub ennast täis uute soovidega. Võibolla oled sa üks suur siga. Võibolla olen ma üks üüratu siga, aga kui keegi juba selline on, siis miks ta peaks ennast muutma. Sest ta tahab? Või ei? Või jaa? Võibolla sellel kõigel on mingi sügavam põhjus? Ajaloo suur must auk. Kinniste silmade meri. Ühe järgnevus teisele või selle teise pingutused jõuda järgi esimesele.Ta avas silmad aga ei näinud ja sules need igaksjuhuks jälle, et need saaks rahus kokku kasvada. Ma räägin hoolimisest ja inimkonna vajalikest jääkidest, kes tõmbuvad kui hunnik värvilist vanarauda mille keskel on see suur must auk, mis on kiirem kui valgus. Selle kuradipärast ongi ta nii must ja räpane ning tõmbab kõike ligi... Mida sa teha saad? Mulle meeldib ilu, isegi kui teispoolsus on pime. Ma olen sinu päev ja sina oled minu öö. Hea, et me kunagi kokku ei saa. Minu prioriteedid on uhked ja kasutud. Sa istud seal vaikides. Kuulad muusikat ja veeretad aega ning elu ja mõtled. Miks on igalpool niipalju materjali? Liiga palju tundmatut informatsiooni? Pinget mida maandada? Valgust mis muutub sind nähes pimedaks? Mis nende teistega on? Ma vihkan ja kadestan ideaalseid inimesi, isegi kui neid ei eksisteeri. Isegi kui meid ei eksisteeri! Õnneks olen ma siin ja sina seal. Rahutud ja tühjad hinged täis õhku, mis iseenesest ei ole ju tegelikult tühjus. Miks ma ei suuda leppida vähesega ja kasutada oma pead. Mõelda sellega täiesti tagurpidi. Mõelda sellele mida me vajame ja ignoreerida oma soove, sest soovid on nii õrnad ja delikaatsed. Pidevalt liikudes ühes ainsas kaootilises suunas kuhugi kõrgele taevalaotuste taha ideaalsuse poole. Võibolla... Lihtsalt võibolla peaksime vaatama enda ette ja ümber lahtiste silmadega. Aru saama, et vahel on kõik mis me vajame inimese olemasolu, kes toetab meid tingimusteta. Seades tingimuseks, et sina teed sama.

Pohhui

Vahel on kõigest täiesti pohhui.Üks suur pohhui on pinnas meie jalgeall selleks hetkeks, kui meil ei ole midagi muud sinna alla välja mõelda.Ma eiviitsi lihtsalt.Laske mul langeda lagedale pinnale, kus miski ei torgi, ega käi närvidele. Või siis lihtsalt ei ulatu minuni.