Tahtmise tahumatud küljed

Ma tahan. Ma ei taha. Ma tahan. Ma vajan. Sa vajad. Ma vajan. Tahumatuse tahtmise vilju. Külgede küljed ja pimedad urkad. Me otsime ja otsime, Otsides luba ja õnne. Tahumise pealiskaudsustes sobrades. Otsides mingit imelikku soovi.Lootes leida vastuseid meie probleemidele.Ise mitte sellesse uskudes.Mõni leiab. Mõni mitte.Ja siis on need, kes arvavad end leidnud olevat. Mõned on lihtsalt kasutud endale ja kahjulikud teistele isikupärastele olevustele.Nendele mõndadele on soovid soovimiseks, mitte täitmiseks, sest niipea kui ta arvab end olevat täitunud, jookseb ta kohe iseenesest tühjaks ja puhub ennast täis uute soovidega. Võibolla oled sa üks suur siga. Võibolla olen ma üks üüratu siga, aga kui keegi juba selline on, siis miks ta peaks ennast muutma. Sest ta tahab? Või ei? Või jaa? Võibolla sellel kõigel on mingi sügavam põhjus? Ajaloo suur must auk. Kinniste silmade meri. Ühe järgnevus teisele või selle teise pingutused jõuda järgi esimesele.Ta avas silmad aga ei näinud ja sules need igaksjuhuks jälle, et need saaks rahus kokku kasvada. Ma räägin hoolimisest ja inimkonna vajalikest jääkidest, kes tõmbuvad kui hunnik värvilist vanarauda mille keskel on see suur must auk, mis on kiirem kui valgus. Selle kuradipärast ongi ta nii must ja räpane ning tõmbab kõike ligi... Mida sa teha saad? Mulle meeldib ilu, isegi kui teispoolsus on pime. Ma olen sinu päev ja sina oled minu öö. Hea, et me kunagi kokku ei saa. Minu prioriteedid on uhked ja kasutud. Sa istud seal vaikides. Kuulad muusikat ja veeretad aega ning elu ja mõtled. Miks on igalpool niipalju materjali? Liiga palju tundmatut informatsiooni? Pinget mida maandada? Valgust mis muutub sind nähes pimedaks? Mis nende teistega on? Ma vihkan ja kadestan ideaalseid inimesi, isegi kui neid ei eksisteeri. Isegi kui meid ei eksisteeri! Õnneks olen ma siin ja sina seal. Rahutud ja tühjad hinged täis õhku, mis iseenesest ei ole ju tegelikult tühjus. Miks ma ei suuda leppida vähesega ja kasutada oma pead. Mõelda sellega täiesti tagurpidi. Mõelda sellele mida me vajame ja ignoreerida oma soove, sest soovid on nii õrnad ja delikaatsed. Pidevalt liikudes ühes ainsas kaootilises suunas kuhugi kõrgele taevalaotuste taha ideaalsuse poole. Võibolla... Lihtsalt võibolla peaksime vaatama enda ette ja ümber lahtiste silmadega. Aru saama, et vahel on kõik mis me vajame inimese olemasolu, kes toetab meid tingimusteta. Seades tingimuseks, et sina teed sama.