Ma olin endast kaugemal, aga ma teadsin, kus ma asun

Siin samas sinu ees
Sinu nutetud pisarate varjus
Sinu tühimikes vahtides sulle endale näkku
Tõmmates riided selga, et varjata inimlikke tühimikke
või ülearuseid hirme

Seda, et sind ei ole seal!
Et ka sina vaatad ennast kaugemalt ja mõtled...
Mis kõik võiks olla?

Aga ei ole

Kuidas värvid muutuvad me sees ja ümber
Kuidas olemise sees on tunne ja tunnete ümber olen mina
Ma olin leidnud enda
Ma teadsin, kus ta on
Ma sain teda hoida kätega vastu olemist

Et ta ei põgeneks langusse
Kus käte ulatamine on kõigest ulataja meeleheide

Sest mitte keegi, kes ise suundub kuhugi kogu oma olekuga ei haara selleks, et mitte minna.

Sa pead seda teadma
Enne kui mõistad.