Mõttejumal

Oli kord koht, kus elasid need, keda enne ei olnud. Isegi kohta ei olnud. Kõik sai alguse sellest, kui mittekuhugi tekkis mees ja peale meest tekkis tema ümber tühjus. Mees oli tulnud ülevalt. Sealt, kus on kõik, mida siin ilmselgelt ei olnud. Ta oli seal juba rippunud kaua, kuni järsult ilmus tema alla roheline maapind. Igas suunas lõppmata pikk ja sirge. Mees istus sellele maha. Mõne aja pärast kasvas kohale, mida ta vaatas puu.

 Mees: Sinule puu annan ma jumaliku tarkuse!
 Puu: Miks sa mind lõid?

 Mees mõtles ja ütles.

 Mees: Keegi ei peaks kunagi enda mõtetega päris üksi olema!

Puu vaikis. Ta polnud kunagi midagi teinud ja nüüd oligi aeg vaikida, sest need, kes ei vaiki ei saa olla targad ja väärikad ja just seda puu tahtiski olla.

 Nii siis möödus jälle üks hulk aega, kuni puu tundis end väärikana olevat.

 Puu: Mees!
 Mees: Mis on puu?
 Puu: Mis seal üleval on? Seal kuhu ma sirgun.
 Mees: Seal üleval on sama mis allpool, seal, kus su juured on.
 Puu: Kus mu juured on?'
 Mees: Mullas ja su võrsete kohal on taevas ja pilvede tagant tuleb varsti välja päike.

 Samal ajal, kui mees kõigest sellest rääkis, nägi puu, kuidas pilved lõid olema ja päike tõi uue valguse. Pimeda ja valge. Heleda ja tumeda.